On aeg jälle elektriautoga sõitmisest kirjutada! Ja mitte lihtsalt sõitmisest – vaid Euroopas sõitmisest. Üks asi on elektriautoga Järve Selverist Laagri omasse tiksuda, teine tera aga on tuhandeid kilomeetreid läbida. Esimesel juhul pole laadida vaja ning müügimeeste juttu imelisest sõidukogemusest on lihtne uskuda. Teisel juhul paned oma elektriauto aga tõeliselt proovile ja just seda ma koos oma naisega hiljuti tegingi.
Olime jõudnud Zakopane-nimelisse linna, kust Tatrad – ehk Slovakkia ja Poola piiril asuv Karpaatide mäestikku kuuluv mäeahelik – meid tõeliselt lummasid. Reis on aga reis ja meil ei jäänud muud üle, kui edasi liikuda. Nimelt plaanisime külastada Krakowi külje all Wieliczkas asuvat soolakaevandust.
Kohale jõudes parkisime oma Škoda Enyaq iV 80 kaevandusest kolm kilomeetrit eemal asuva hotelli parkla laadija külge. Alguses tabas meid ehmatus, sest CCS-otsik oli hõivatud. Aga kui ma uut otsima hakkasin, tuli laadiva auto juht ja sõitis minema. Ühendasin auto juhtme otsa ning taksosõit viis meid kaevandusse.
Soolakaevandus, mille käikude kogupikkus on 300 kilomeetrit, kuulub UNESCO maailmapärandi nimekirja. Lisaks käikudele on kaevanduses lugematu hulk saale, millest suurimasse mahuks Raekoja plats nii pikkuses, laiuses kui ka kogu oma kõrguses.
Elamus oli niisiis igati maailmapärandi nime väärt! Õnneks ei pidanud me päris kõiki 300 kilomeetrit läbi kõndima ning ekskursioon oli kahe tunniga läbi.
Maa peale tagasi ja parklasse jõudes oli meie auto end vahepeal täis laadinud ning sõit viis taas Varssavisse. Pärale jõudes istutasime auto juba tuttava laadija külge ja seejärel iseend ühte mõnusasse söögikohta, kus jalgu sirutasime ja kõhud täis sõime. Edasi viis tee Kaunasesse.
Järgmise Ionity laadijani oli ei rohkem ega vähem kui 410 kilomeetrit. Tuli valida, kas sõidame kiirteel 120ga ja laeme vahepeal veidi või venime 90ga veoautode tuules ja loodame, et selliselt veab ehk ühe jutiga välja. Kuna mulle meeldib kiiresti sõita, siis lülitasin Varssavist väljudes cruise control’i 120-kilomeetrise tunnikiiruse peale.
200 kilomeetri pärast oli laetud vurtsust järel umbes pool. Niisiis saab elektriautoga 120-kilomeetrise tunnikiirusega läbida laadimata suisa 400 kilomeetrit. Pole paha!
Suwałkist möödudes jäi GreenWay laadija maanteest umbes kilomeetri kaugusel asuva kaubanduskeskuse parklasse. Panime auto laadima, lippasime läbi kohalikust supermarketist ning ostsime kodustele ja kolleegidele Poola maiustusi.
Auto juurde naastes nägime üht Saksa numbriga Teslat, mille juht masinat Type 2 laadija külge hakkas ühendama. Andsin mehele põhjaliku ülevaate oma senise pika sõidu katse tulemustest ja sättisin seejärel esituled Leedu ja Ionity suunas.
Uue päeva esimestel tundidel jõudsime Circle K-s asuva Ionity laadija juurde. Esimese hooga ei õnnestunud mul autotlaadima panna. Telefoni ekraanile ilmus teade, et 1-eurone prooviülekanne ei õnnestunud. Eelmisel korral kontot luues oli kõik probleemideta läinud, saa siis aru. Olukorra lahendasid teise pangakaardi andmed ja laadimine käivitus edasiste tõrgeteta. Esimese minutiga saavutas auto maksimaalse laadimiskiiruse 125 kW/h. Poole tunniga sai auto 55 kW „kütet”juurde ning sellest piisas, et Riiga jõuda. Aga enne seda tuli hotelli magama minna.
Öeldakse, et hobune liigub kodu poole ikka kiiremini. Elektriautoga Tallinna suunas vurades oli meie meeleolu veidi vaiksem kui Poola suunas sõites. Küllap hakkas väsimus endast märku andma ja me otsustasime meeleolu reisimeenutustega üleval hoida.
Millised olid kolm võimsaimat emotsiooni Krakowis? Mille poolest erinesid Poola ja Leedu maanteede äärsed vaated? Millised on peamised erinevused Läit esimese ja teise läbisõidu vahel?
Juttu jätkus kauemaks.
Kuni Riiani. Seal ootas meid taas üllatus. Milline, sellest juba järgmisel korral!